Suitsetamine avalikus kohas kriminaalkaristuse alla!

Tea, mis imeloomad need suitsuneelajad on, et võivad julgelt rahvast täis perroonil või bussipeatuses oma sigarette läita? Miks on neile lubatud blokeerida kaubanduskeskuste ja poodide väljakäigud, nii et majast lahkumine ilma kohustusliku suitsuvinguta on mittesuitsetaja jaoks võimatu? Miks on lubatud täiesti seaduslikult narkomaanidel meie keskel oma ihasi rahuldada, mõni ei jõua näiteks rongis rongiuste avanemistki ära oodata – juba koni suus.

Kui alkoholi tarbimine avalikes kohtades on keelatud ning keelatud on ka alkoholijoobes avalikus kohas viibimine, kui see segab teisi või alandab inimväärikust, siis miks ei ole keelatud suitsetamine, mis on otseselt ohtlik mittesuitsetajate tervisele ning eriti lastele? Millise sihtgrupi huve teenib vaba suitsumaailm? Kas meil on üldse olnud kasu erinevatest rumalatest siltidest, mis suitsupakkidele kleebitakse, või ongi see samm astutud suitsuvastaste rahustamiseks teades, et suitsetajatele on see sõnum kui hane selga vesi.
Suitsetajad on narkomaanid. Nikotiinisõltlased ei ole küll eriti ohtlikud oma tegutsemistes teistele inimestele, kuigi ka nemad muutuvad närviliseks ja ärritatuks, kui suitsu ei saa. Seega käitumismustrites muutused on olemas ning kindlasti mõjutab see ka nende läbisaamist teiste inimestega.
Olen nii mõnigi kord mõelnud, mis toimub sellise inimese peas, kes avalikus kohas suitsetab ja kõrvalseisjaile suitsu näkku puhub. Kui neist võib veel aru saada ning sinisilmselt uskuda, et nad ei tea, kuidas suits, olenemata väljapuhumise suunast, siiski kõikjale levib, siis täiesti arusaamatud on lapsevanemad, kes oma võsukeste juures tubakat tirivad. Üks pilt tavalisest õhtupoolikust ühes Eesti väikelinnas – isa ja poeg (umbes 3-4 aastane), poeg isal süles ning kioski ees. Isal läidetud koni suus ning ostab pojale Fantat. Minu mõistusele ei jõua sellise käitumise olemus kohale. Miks küll? Kas isa eesmärk on oma laps tappa juba enne tolle kooliealiseks saamist või milles on asi? Titemammad, kes oma sülelastega jalutavad ja kõik kooris tossavad, on aga veelgi rõvedam vaatepilt. Aga ju see ongi meie äratossanud rahva mentaliteet...
Ent suitsetamisest avalikes kohtades tuleb lahti saada! Suitsutirimine teiste inimeste juures karistatavaks!

ERAKORDSED SURNUD

ERAKORDSED SURNUD

97. Liivi surnulugude puhul paistab silma asjaolu, et rannarahvas pole võrdlemisi kuigi

palju viljelnud surnute kummitelemise ega eriti nn. kodukäimise motiivi. Kuna eesti mütoloogias

kodukäija ja C/ on populaarseimaid kujusid üldse ja ka läti massiloomingus surnud suurt rolli, siis liivis kummiteleva

surnu mõiste on tugevasti taganend ristiusu mõjul arenend kuradi mõiste eest, nii et tänapäeva

liivlase teadvuses kõik kollid, tondid ja üldse igasugu kummitused kuuluvad harilikumalt

kuradi ja selle ametivendade kildkonda Muidugi ka surnud liiguvad

ringi Liivi rannikul, võtavad vastu uusi surnuid, rändavad parvedekaupa oma erilisi teid,

näitavad end elavaile unes ja ilmsi, kõnelevad ja teotsevad küll ja küll, nagu esitet eelpool,

aga harilikumalt ei kujutelda neid siiski mitte kollena ega kummitusina, kes kollitelevad

lihtsalt spordi pärast, vaid kui nad mõnikord ka kollitavad, siis aina sellepärast, et neid on

tülitet kuidagiviisi, pahandet, haavatud, et neid otse provotseeritakse kummitelema. Juba

terminoloogias see vahe väljendub selgesti. – Üldiselt surnud hingi nimetetakse läti lainsõnaga

miri~õd või lihtsalt garad s.t. vaimud; niipea aga kui surnu saab kolli,

kummituse ilme, siis öeldakse tema kohta kohe ka vastavalt spuok. Niisama on iseloomustav, et „kodukäija” mõistele sõnasõnalist vastet liivis

ei ole, olgugi et mõistest endast saadakse kohe aru, aga jutustada teatakse vähe sellisest

kollitelevast surnust, kes tuleb end „näitama” elavaile hirmutisena.

Ometi surnute kummitelemine pole Liiviski päriselt võõras, ja kuigi siit palju näib siirdund

kuradilugudesse, siis natuke on püsind ikkagi puhtal kujul surnulugudena. – Ka Liivi

rannikul surnud käivad öiti kollitelemas, nagu selgund juba eelpool esitetust. Ka liivi surnuaidel

on nähtud pimedas imelikke asju: mõni on näind kalevirulli, mõnele nagu joosnuks

järgi lõngakera, mõni näind inimest kumardumas jne. . Ja ka liivlased võtavad selliste

kummituste vastu kaitseks tarvitusele teatud ettevaatusabinõusid. – Juba eelpool

oli juttu naela löömisest laiba pesemise kohta, kuhu pesuvett kukkund maha, et surnu ei

tuleks hirmutama . Samaks otstarbeks pannakse iga surnu rinnale ka punasest lõngast

ristikene . Ja kui keegi surnu käib hauast väljas, siis tehakse ja lõigatakse tema hauale

riste, et ta ei pääseks välja . Võrreldes aga näit. selle haruldase leidlikusega, millega

eesti massifantaasia on otsind sadu ja mitmeid sadu kaitseabinõusid surnu kodukäimise

vastu, tundub küll kohe, et liivlasi need abinõud pole huvitand kuigi paljut.

Asugem siis jälgima surnute kollitelu Liivis. – Öiti juhtub sageli nii, et tuled mööda teed

pimedas ja tunned, nagu keegi teine tuleks kaasa, vaatad aga ringi ega näe kedagi, – siis

surnu on kaasas, ja käijal tekib hirm, siis mõtelgu käija, et see on vast ehk minu taat või

mõni muu ligidalt sugulane, kes on surnud, – siis julgus tuleb taas tagasi ega tundu enam

hirmu . Veel parem on sellist surnut esimest korda nähes lugeda issameiet „jalust pääni”

s.t. tagurpidi, – siis ei tunta üldse enam kunagi hirmu surnute vastu . Tihti inimene

tunneb, nagu läheksid tal läbi keha külmavärinad, siis olevat need ärasurnud pahad vaimud

tema juures, nad ainult tulevat manu ja minevat taas ära, ilma et nad teeksid midagi; kui

inimene „heidab” risti ette, siis puha kaob kohe ära; kui aga hää surnu tuleb manu, siis

inimene ei tunne midagi, ka värinat mitte. Teiseltpoolt öeldakse, et külmavärinad

läbi luude ennustavad haigeks jäämist  (Eestis kui külm värin käib üle ihu, siis surm

mõõdab aset või susi käib jälil –) < Hargla. Ligemalt vt. külmkinga päätükis).

Kui õlad on sellised rasked, siis litsuvat pääle mingi vaim – ikka selline enestapja

või „kuradi vaim”, hää vaim juba ei tule (V – vrdl. painajat!).

Aga kuigi surnud kollitelevad mõnikord ja nende vastu tuntakse hirmu, siis see on ikkagi

midagi erakordset. Kogu rannikul domineerib arvamine, et harilikud surnud ei kummitele

mitte kes siin elus aus oli, see vaim ka pärast surma teotseb ausalt),

või nagu öeldakse, kes kooleb omal ajal, see ei kummitele . Kui aga mõni inimene

sureb kuidagi ennem, kui jumal talle on määrand, siis ta tuleb kummitelema veel seni,

kuni jõuab jumala määratud surmaaeg . Hää inimene, kui see sureb, läheb oma kohta

magama ja on paigal, aga kes on halb, vaat see küll peab käima mööda ilma, kuni tuleb

viimispäev; nendel olevat isegi oma päälik või ülem = virsnika  ja piibliski ju on öeldud, et kaitsku jumal nende halbade

vaimude eest . Jah, nõnda see on küll, et halvad hinged teevad oma tempe kuni viimispäevani,

aga selle-eest neid siis ka pärast keedetakse katlas igavesel tulel . Pahad

vaimud on tulnud haudest välja, neil polevat rahu magada . Punkt kell 12 igal keskööl

surnud tulevad käima mööda teed – sellepärast keskööd nimetetakse kummituste tunniks

(: Arvati, et öiti kell 12 surnuteema käivat kalme mööda ja lubavat ka surnuil

jätta sel ajal hauad, mispärast seda aega kutsuti „kummituste tunniks

öist aega kella 11–l kutsutakse „tühjaks ajaks”; juhtub neile ette

risttee, siis nad pöörduvad tagasi, mõnest muust teelahkmest nad saavad üle, mitte aga

ristteest; nad tulevad ehmatelema inimesi, ja enam sellised ikka tulevat, kel pole armu

magada, kes on surnud halba surma 98. Kes on aga siis sellised halvad inimesed, kes ei saa magada pärast surma rahulikult

hauas, vaid tulevad välja? Milliseist inimesist arvatakse, et need hakkavad pääle surma

kummitelema? – Muidugi kuuluvad siia esimeses joones kõik nõiad, kes on andnud oma

hinge kuradile ja kelle surmgi on sellepärast väga raske Juba enne hauda

matmist nõid hakkab kiusama elavaid, nagu jutustab järgmine, vist Saaremaalt pärit,

lugu

SURNU EEST PUU OTSA

Jutustaja isa olnud Saaremaal ja kuulnud sääl vanarahva juttu, kuis üks peremees olnud

vastamisi oma poisiga – peremees olnud nimelt suur kuradisell ja poiss tema vastuline.

Siis peremees jäänd haigeks ja tundnud, et ta enam ei tõuse. Ta õpetand perenaisele ja

muile järelejääjaile, et tema matusel saadetagu see poiss puusärgiga üksi ette surnuaiale

minema, kuna matuselisile antagu enne veel süüa, sest ta olnud rikas mees.

Perenaine teindki nõnda, ja poiss sõitnud üksi puusärgiga minema. Natuke sõitnud, poiss

kuulnud, kuis puusärk paugahtand, varsti teist korda. Poiss mõelnud, see hääd ei tähenda.

Säälsamas tee veeres kasvand kolm kuuske kõrvu, poiss jätnud hobuse teele ja ronind ühe

kuuse otsa. Nii kui poiss saand üles, puusärk paugahtand kolmandat korda, säält hüpand

välja must peni ja nuusutelnud kohe jälgi, kuhu poiss jäänd, kuni saand aru, et on kuuse

otsas.

Ja siis peni hakand närima seda puud, hammustama ja kaapima juuri lahti. Poiss ülal

hirmul. Kui puu olnud juba peaaegu kukkumisel, kõikund juba ja kiikund, siis poiss katsund

ja ronindki oksi mööda teise kuuse otsa. – Niipea kui kuusk kukkund maha, peni tormand

ladva manu, nuuskind, nuuskind, kuid poissi pole olnud.

Koer hakand sööma seda teist puud, ja juba seegi löönd kõikuma ning painduma. Poiss

saand vaevalt venitada end kolmanda kuuse otsa. Kukkund teine puu, peni nuhkind ladva

man, – ei ole! Siis koer näind poissi kolmanda puu otsas ja hakand närima ka seda. Olnud

pool juba näritud, poiss nutnud ja karjund, et hukkub ...

Sääl aga tulnud ratsa üks metsavaht, ja poiss kutsund teda appi. Metsavaht lasknud koera,

ent pole saand seda maha. Siis talle tulnud meelde, et tal on veel üks hõbekuul, – vanasti

ju neid kuradeid ikka tulnud lasta, siis olnud aina vaja hõbekuule, ja need olnud kaasas.

Metsavaht laadind hõbekuuliga püssi, – siis see va eihüva tahtnud joosta puusärki. Niikui

mees lasknud, kohe peni olnud pikali säälsamas vankri man maas.

Siis jõudnud matuselised kah järele, aga mis sääl enam matta, nüüd kurat surnud (!), pole

lubatud matta enam surnuaida, metsavaht kaivand papile ära. Siis tehtud suur tuleriit ja

sellel põletet laip ära. – See peremees peni näol tahtnud hukata poissi ainult viha pärast,

oma hing olnuvat tal niikuinii kuradi päralt. –

Muist kurjategijaist pääle nõia teatakse, et kaardimängijad lähevad pärast surma põrgusse,

need kurat võtvat enesele samuti põrgusse lähevad kõik suured joodikud, abielurikkujad,

mõrtsukad ja enespoojad Kõik enestapjad, tapetud või muud viisi kuidagi

enne aega hukkunud peavad käima maa pääl „näidates” s.t. kummitelemas, kuni jõuab

nende jumalast määratud surmaaeg niisama peavad kummitelema kõik need,

kellede surnukehad on jäänd matmata . Nõndaviisi lõpuks igasugu erakordsed

surnud moodustavad suure rühma kollitelijaid, kelledest jutustellakse mitmeid

„hirmu ja õuduse” lugusid. –

SINISES KAMPSUNIS UPPUNU

Jutustaja „onkel” käind teise madrusega purjus pääga Windaus vana tuuliku taga jõekaldal.

Kaaslane näidand üle jõe: „Vaat, mis see sinises kampsunis mees sääl teeb? mis ta kumardub?”

– Onkel pole näind midagi. Nad läind paadiga üle jõe vaatama ega ole näind muud,

kui üks käis vedelnud liivas. Nad tõmmand selle üles ja vedand liivast välja terve surnukeha

sinises kampsunis. – Vaat selle vari siis näidandki enne ennast. –

.

HUKKUNU LAEV

Siiasamasse meie põllu taha Mustamat. auku on vajund liiva alla terve kolmemastiline

laev. Hiljem möödaminejad kuulnud sääl alatasa kummitelemist: madrused nagu vedand

ankrut üles, lasknud vette, käind mööda laeva ja karjund nagu

TAPETUD NAINE

Üks mees läind Ruot.-metsa mööda Kuolka-küla poole ja näind soos naist vallali juustega,

kes liginend tema poole. Natukese aja pärast ta tundnud, kuis tema õigele laskund nagu

mingi raskus, millest ta pole võind vabaneda kuidagi, vaid pidand seda kandma. Kui ta

jõudnud juba peaaegu Kuolka-külani, alles siis õlad muutund taas kergeks, higistamine ja

väsimus lõpnud. Kõneldud, et see olnud röövitud ja hukatud naise vaim või hing, see raskus.

Selline koll võivat kummitella igasugu kujul. esitab jutustuse painajalugude sarjas).

MAHALÖÖDUD KERJUS

Siinpool Sikrõg-küla heinamaid on metsas jalgraja sild üle jõe. Selle silla man peaaegu

kuni Ukila-teeni keegi nagu jooksvat aina kellega. See olevat sest, et sääl surnuvat üks

vana sant. Kord jutustaja vanaema, Lorm-talu vanaperenaine, karjatand sääl lehmi ja

kuulnud, nagu sõidaks üks lihunik. Ta läind vaatama, – midagi pole olnud. Siis ta taiband,

mis värki lihunik see olnud, – see olnud see ärasurnud või mahalöödud sant. –

ÜLESPOOND SOLDAT

Liivimaal kuskil talus kunagi vanasti sõja aegu üks soldat poond enda üles ja kummitelnud

siis sääl talus öiti alatasa.

PÄÄTA SOLDAT

1) Ost-talu (Loik-külas Kl ja M vahel) perenaine Mari olnud karjas. Ilm olnud õige kuum,

ja tema rutand enne lehmi tulla jooma Ävõrt-jõe kaldale. Natuke ta saand juua, kui ta

näind, et säälsamas tema juures – põõsas ainult vahel – ilma pääta soldat pesnud oma

verist pääd sellessamas jões. Perenaine vaadand mitu korda päris lahti silmega – pesnud

ja pesnud tõesti – ja pole julgend liigahtudagi, joosnud siis koju, jäänd haigeks ja magand

pikali voodis. – Vanad inimesed teadnud, et vanasti, kui soldatid olnud korteris mööda

talusid, siis sääl kohal üks soldat raiund teisel pää ära, mispärast arvatud, et küllap too

soldat siis sääl veel kummitelnud. .

2) Ke~igtara–oja kutsutud ka kummituste ojaks. – Kaks jutustajale tuttavat neidu tulnud

Ire kirikumõisast, jõudnud ojast üle ja näind siis, kuis pääta soldat tulnud neile järgi piki

mereranda hobuste sõiduteed mööda. Neiud joosnud Sikrõg-küla poole. Sääl, küla paatide

juures kadund ära see soldat, kes joosnud kogu aja neile peaaegu kõrval kaasa. .

Esitet lugudes igasugu erakordset surma saanud on püsind massimälus enam-vähem ikkagi

veel otsekoheselt surnutena, kuid veelgi sagedamini vahenditu side surnu mõistega tuhmub

ikka ähmasemaks ja ebamäärasemaks, kuni see unub ja kaob peaaegu täielikult, nii et

veel ainult teadlase silm võib jälgida seda, ja siis surnutelood siirduvad juba iseendast

teisale, algupäraste surnute asemele astuvad massiteadvuses kõiksugu kummitused, tondid,

kuradid, painajad, rahavaimud, haldjad jne. – ning nõnda ongi võrsund surnuist välja

kirju pere erinimelisi fantaasiakujusid. Juba haldjate päätükis tuli viidata mitmel

korral ilmsele surnute mõjule (näit. reheema, õitsiisa ja eriti veel merehaldjate puhul –– niisama näitavad ka järgmised päätükid, et just erakordsed

surnud on suurimaks luulesalveks, kust massifantaasia ammutab aina ja aina jälle uut

seemet oma nägemuste nurmele, mil pakateleb üha kummalisemaid muistendite õisi. Usk,

et inimhinge eluiga ei lõpe veel ihuliku surmaga, on üldse massiloomingu viljakaim idu,

mis on sigitand maailma täis üliloomulikke olevusi.

Iseäralise ja eriti silmapaistva koha teiste kollitelijate seas on saand väikesed lapsed ja

nimelt need, kes on surnud enne ristimist, teiseks need, keda emad ise on hukand. – Vanasti

usutud, et laps, kes sureb ristimata, see jumalale ei võivat kuuluda, ja sellepärast rutatud

ikka ristimisega; kui pappi pole saadud, siis köster ristind ruttu ära . Surnud aga laps

siiski enne ristimist ära, siis ta kuulund kuradile . Otse selle vastu väidetakse teiseltpoolt,

et ristimatult surnud pääsvat „nõndasama” s.t. eo ipso, iseendast taevasse . Kolmandad

seletavad, et ristimatult surnud taevasse küll ei saavat , vaid nad olevat

lihtsalt inglite hulgas . Enne ristimist surnud lapsi pidavat maetama tingimata surnuaia

pühitsetud mulda, sest muidu nad hakkavat kummitelema . Ja lõpuks arvatakse ka,

et ristimatult surnud laps kummiteleb selle ajani, kunas pidanuksid olema ta ristsed, selliste

laste nuttu olevat kuuldud küllalt .

Samane arvamine on täitsa üldine neist lastest, keda emad ise on kägistand. Need on nn.

ärahukatud lapsed = jara-zumdõd lapst (lvÜ, lt zumet *geliehenes Geld unterschlagen*,

Ulm). – Tüdrukute poolt hukatud lapsed nutavad ja uluvad öiti . Metsas öösel käies

on kuuldud küll ja küll sellist laste nuttu; jutustaja ema seletand, need olevatki hukatud

lapsed . Pääle hukkamist lapsed kummitelevad teatud aja  või

täpsemalt: nad ei saa enne rahu, kuni keegi leiab nende luud ja matab surnuaida, enne

43

seda nende luud uluvad öiti .Matmise kõrval väidetakse teiseltpoolt, et need lapsed kummitelevad

kuni selle momendini, kunas peaks olema nende loomulik, jumalast määratud

surmatund . Niipea kui ema kägistab oma lapse, kohe kurat tuleb sellele manu ja

püsib seni tema man kuni jumala määratud surmatunnini; ka siis kui papp matabki nende

luud enne maha, nad käivad ikkagi edasi, kuid küll mitte nii palju kui matmata . Lõpuks

teatakse sedagi, et hukatud laps muutub painajaiks (Lätis hukatud

lapsest saab painaja = lietuvens, kes elab maailmas ja piinab inimesi seni, kuni ta

luud maetakse maha või kuni jõuab aeg, kunas ta pidanuks surema loomulikku surma

Laima määramisel . – Eestis „rahvaluule laseb ristimata laste, emade poolt

hukatud laste ja kristliku matmiseta jäänud isikute hinged maailma minna uitma

Ristimata surnud ja hukatud lastest teatakse järgmisi lugusid.

JALAJÄLG KIVIL

Ire Irtnum-niidus on suurel kivil selline pisikene inimese jala jälg pääl. Sinna kivi alla

olevat maetud tüdrukute hukatud lapsi, ja säält nad tulevat siis välja kummitelema. –

LAPSELUUD TAMME ÕÕNSUSES

Kaks meest sõitnud orikatega Riiga, et neid müüa. Õhtu tulnud pääle, kõrts olnud kaugel,

ja nad jäänd öömajatama ühe tamme alla ühe mõisa ligiduses. Nad heitnud natukeseks

koormale tukkuma, kuni hobused söönd. Sääl ilmnud neile unes selline noor poiss ja seletand,

ta olevat säälsamas tammes paarkümmend aastat, ema hukanuvat tema ära ja pannuvat

luud tamme sisse. Noormees palund teelisi päästa tema säält ära, ta tahtvat saada

kah kalmu, rahus puhkama, mingu mehed mõisasse, küsigu saagi ja võtku ta luud välja,

tema ema teenivat veel säälsamas mõisas, sääl tehtavat parajasti õlut ja mehed saavat

pangi õlut kah veel, kui nad lähevad. Mehed teindki nõnda, saagind puu maha ja leidnud

seest pisipisikesed luud. – Jutustaja kuulnud seda lugu ühelt paadimeistrilt. –

MUSTA LINDIGA KÄGISTET LAPS

Vaid-külas säälpool Lõk.-silda keegi mees läind metsas mööda teed öösi pimedas, kuulnud

lapsenuttu ja näind pedaja man istumas pisikese lapse, must lint kaelas. Mees läind lapse

manu ja hakand kõnelema temaga, küsind, kuis ta saand siia ja kes ta olevat selline, kes ei

saa kõnelda. Siis laps vastand, ta ei olevat elus laps, vaid hukatud, ta ema hukkanuvat ta

ära, pannuvat selle musta lindi kaela ümber, tõmmanuvat kurgu kinni ja lämmatanuvat

lapse niiviisi ära ning matnuvat sinna pedaja alla, – tuldagu, kaevatagu ta üles ja maetagu

surnuaiale, pühitsegu teda papp, siis ta saavat rahu magada; kui seda ei tehtavat, siis ta

pidavat kummitelema ajani, kuni ta ise surnuks ära. – Hommikul mindud kaevama ja

leitudki pisikene tüdruk, must lint kaela ümber, nagu ta näidand end mehele öösel. Siis

tehtud puusärk, papp pühitsend lapse, ja see maetud surnuaida. –

IRE KÕRTSI KUMMITUSED

1) Ire kõrtsis teenind üks tüdruk ja sellele sündind kaksikud – üks poiss teind talle. Tüdruk

kägistand lapsed ära ja visand kõrtsi suure kapi taha. Kord üks vana juut Leibk(e) magand

kõrtsis ja kuulnud, kuis tuldud nagu uksest sisse ja tantsitud. Juut hakand otsima tikke.

Kuni ta leidnud need ja tõmmand tule, pole olnud enam midagi. Va Leibk imestand ja

heitnud magama taas. Nii kui ta jäänd nagu magama, jällegi tantsitud toas. Siis juut

tõmmand silmapilk „joonelt” tule ja näind, kuis kaks pisikest tüdrukukest joosnud sinna

kapi taha.

Hommikul juut jutustand seda kõrtsmikule. See öelnud: „Mis sa plärad! kust siia võisid

sugeda lapsed!” Va Leibk: „Ja-jah, olid, olid!” Kõrtsmik saand vihaseks ja kihutand juudi

välja. Va Leibk läind ütlema urjadnikule. Kordnik tulnud kõrtsmiku manu ja ütelnud, et

vaja otsida kapitagune läbi. Ja nad leidnudki säält kapi tagant pisikesi inimluid.

Kõrtsmik imestand, kuis need luud saand sinna. Siis talle karand korraga meelde, et ta

teenija tüdruk olnud korra „jäme”, et sel nagu pidanuks olema laps, küllap see on visand

lapse sinna. Nad pannud luud kotti ja viind surnuaiale. Tulnud papp ja matnud jumalasõnaga

maha. Pärast seda Ire kõrtsis pole olnud enam kummitusi. –

2) Seda kohalikkude olude ja ajamaitse kohaselt stiliseeritud lugu jutustetakse ka vähe

vanemal kujul. –

Kuskil kõrtsis teelised pole saand magada kunagi: kui puhutud tuli ära, siis kuuldud, kuis

hakatud tantsima põrmandul. Nii juhtund mitme teelisega. Keegi kord mõtelnud: vaja

vaadata, mis sääl siis õieti võiks olla. Ta võtnud omale tikud kätte, et tõmmata kohe tuld ja

vaadata. Ning ta näind, kuis kaks pisikest tüdrukukest joosnud nurka kapi taha.

Hommikul teekäija jutustand seda kõrtsmikule. Nad tõstnud kapi kohalt ära ja leidnud, et

olnud pisikesed luud mähitud riidenärtsude sisse ja pandud kapi taha. Siis kõrtsmik hakand

mõtlema, et tema man olnud kord üks tüdruk, kellest ta mõelnud, et sel pidanuks nagu

sündima laps, kuid pole ega ole tulnud ja kadundki nagu ära. Nüüd ta uskund, et see

tüdruk hukand ise lapsed ja pannud sinna. Siis kõrtsmik võtnud, matnud lapsed surnuaiale,

ja pärast seda nad pole enam tantsind sääl kõrtsis.

Erakordselt surma saand laste juurde tuleme uuesti tagasi veel järgmises, külmkinga päätükis,

kuna siin lõpetagem näitega, kuis kägistetav laps pääseb mõnikord ka eluga mingi

kummalise vahejuhtumise tõttu.

MÖLDRITÜDRUK HUKKAB LAST

Üks mees läind läbi metsa ja kuulnud hoigamist, kuid näind pole midagi. Mees küsind siis:

„Mis sa hoigad, mis sul viga? “ – „Miks ma ei peaks hoigama: möldri tüdrukul praegu just

sünnib laps, ja ta tahab hukata seda sealauda pääl ülal, kuna minu pääl on need valud,

mina võtan need valud enda pääle (vaat kui naine sünnitab, siis tal ju need valud on;

küllap see tont olnud, kes võtnud need valud endale), – ja sellepärast ma hoigangi.”

Mees rutand siis minna ja küsind möldrilt, kus ta tüdruk on. See küsind: „Mis sa tahad

minu tüdrukust?” Mees öelnud: „No otsi aga ainult üles, kus tüdruk on!” Hakatud otsima

ja leitud sealaudalt. Tüdruk tulnud vastu nii priske ja terve, – mis temast tahetakse? Siis

mindud laudale ja otsitud laps üles, – ja ema jäänd järsku haigeks, nii haigeks, et kantud

laudalt maha, ise pole saand. Laps saadud veel ellu; selle suu olnud topitud kinni; nii kui

tehtud suu valla, kohe ema olnud ka haige.

Hoigaja olnud see must mees, kellele tüdruk tahtnud anda selle lapse; võib ju olla, et ta

hoigas ka häämeelest. – Sr 4 (Jutustaja kaaslased arvasid ometi, et see hoigaja oli vast

ikkagi mõni hää vaim, kes tahtis last päästa.