Nähtused, mida võib segamini ajada kummitamisega

Nähtused, mida võib segi ajada kummitamisega

1) Isiklikud kogemused – inimese tajud ja nende mõjutamine

• Infraheli
• Elektromagnetväli
• Geoenergiad (magnetväli jne)
• Nägemisorganite iseärasused
• Päikese ja Kuu tsüklid
• Kemikaalid ning keskkond

2) Fotod ja videod – mida on filmilindile ja fotopaberile saadud

• Maatriksistamine
• Orbid

Nähtuseid ja asju, mis põhjustavad meile aistinguid, mida võib segi ajada kummituste või vaimudega, on suhteliselt palju. Tooksingi siinkohal välja mõned asjad.

Esmalt vaatleme isiklike kogemuste põhjal – mis mõjutavad meie tajusid ning mis võib põhjustada meile aistinguid, et näeme kummitusi.

1. Elektromagnetväljad

Esmalt käsitleme elektromagnetvälju, kuna üha enam ja enam tuleb infot sellest, kuidas elektromagnetkiirgus inimesi ning nende tunnetust mõjutab.

Elektromagnetväli on väli, mida tekitavad elektrilised masinad, elektrijuhtmed jms, mis on lülitatud vooluvõrku. Elektrivälja tugevus muutub koos voolutugevusega. Kui muidu lülitati elektriväljad välja, kui elektrilised masinad kinni pandi, siis nüüd – seoses sleep-mode süsteemidega, on elektriväljad pidevad majas. Elektriväli ei kao enne ära, kui lülitada välja tekitav aparaat vooluvõrgust välja. Kuid mõnikord võivad ka väljalülitatud masinad emiteerida nn lühiajalisi elektromagnetvälja purskeid, mis ei ole küll õnneks tugevad.
Elektrivälja eest kaitsevad meid tihtipeale erinevad materjalid – elektrisüsteemide korpused, majaseinad ja ka inimese nahk.

Inimene ei näe elektromagnetvälju, kuid on võimeline neid detekteerima. On täheldatud, et inimesed tunnetavad enda ümber nõrku elektrivälju. Tunnetused varieeruvad kõhedast tundest, ihukarvade püstitõusmisest, tundest, et keegi jälgib sind, peavalust ja raskest olekust kuni hallutsinatsioonideni – olenevalt elektromagnetvälja tugevusest.

Tihtipeale ei ole elektromagnetvälja emiteerivad aparaadid, juhtmed nähtaval kohal, nii et inimene ei saa aru, kas tegemist on elektriväljaga või mitte. Kõige parem on sellel puhul kasutada elektromagnetvälja detektorit, mida kasutavad elektrikud, et teha kindlaks erinevate juhtmete ja väljade olemasolu. Juhul kui statsionaarne allikas puudub, siis saab juba mõelda, kas tegemist on vaimudega või mitte.

Miks ma ütlen, et kas tegemist on siis äkki vaimudega. Viimasel ajal on Ameerikas täheldatud erinevatel ghost-huntidel, et kummitavates kohtades tekivad liikuvad elektromagnetväljad, mis ei ole seotud ühegi kindla objektiga ja on võimelised liikuma suurtes ulatustes. Samas on olnud varemgi teooriaid, mis väidavad, et vaimud, sarnaselt inimestele, emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja.

2. Infraheli

Üks asi, mida arvatakse veel põhjustavat kummituslikke juhtumeid, on heli. Sagedused, mis on madalamad kui 20 hz (infraheli), mida inimesed tavaliselt ei kuule. Kuid teadlased nagu Richard Lord ja Richard Wiseman on leidnud tõendeid, et infraheli võib inimestes tekitada kummalisi tundeid ruumis – ängistus, kurbus, tunnetatakse nagu keegi jälgiks, külmavärinad, rusutud meeleolu.

1999. aastal tekkisid suurbritannias Coventry Ülikoolis ühel õppejõul üleöö kogemused paranormaalsustega, ta tunnetas kellegi kohalolekut ja kuulis hääli, kui ta töötas oma laboris. Hiljem osutus kummituseks tema katkine monitor, mis tekitas infraheli tasemel 17-19 Hz. Pärast monitori vahetamist lõppesid ka paranormaalsed kogemused. Pärast seda avastust leiti ka paljudest teistest n-ö kummitavatest kohtadest infraheli allikaid ning paranormaalsuste tunnetus lõppes nendes paikades.

2003. aastal viidi läbi ka üks eksperiment, kus ühel rokk-kontserdil lasti koos muusikaga ka 17 Hz infraheli. Pärast kontserdil osalejate käest küsitlemist ütlesid paljud, et tundsid külmavärinaid ja kurvemat meeleolu ja ärevust kogu kontserdi vältel.

3. Geoenergiad

Mõned uurijad, näiteks professor Michael Persinger (Laurentian University, Kanada), on spekuleerinud, et muutused geomagneetilistes väljades (mis tulenevad näiteks maakoore tektoonilisest stressist või Päikese aktiivsusest), mis võivad stimuleerida inimestel oimusagaraid ajus, mille tulemusena aju toodab palju selliseid nähtusi, mida loetakse kummitamiseks. Seda teooriat on testitud mitmel viisil.

Mõned teadlased on uurinud geomagneetiliste muutuste ja kummitamitse juhtude vahel, teised on aga uurinud, kas kummitavad kohad on seotud mõnd tüüpi geomagneetilise aktiivsuesga kohtades. Kolmandad teadlased on uurinud seda, et kui stimuleerida oimusagarat erinevat tüüpi magneetiliste väljadega, kas siis see, mida inimene kogeb, on sarnane kummitamiste juhtudega. Kõik need uurimused on aga suhteliselt ümberlükatavad ning tekitavad enda ümber palju furoori.

4. Nägemismeele iseärasused

See, et nähakse kummitusi nii-öelda silmanurgast võib olla põhjustatud tundlikkusega inimese silmades, mis lubab näha külgedele ning tunda ära liikumist, kujundeid.

Uurija Joe Nickelli järgi: “... külgnägemine on väga tundlik ning võib kergesti valeinfot anda. Eriti just õhtuti, mil aju on väsinud ning võib nähtut kergemini valesti tõlgendada.”

Teine asi, kuidas nägemisorganid meile vingepussi mängivad, on pareidoolia ehk maatriksistamine – inimese aju püüab võõrad ja tundmatud objektid seostada kiiresti juba tuttavate kujunditega ning inimene võib näha asju, mis on tegelikult miski muu.

Tegemist on inimaju omapäraga, mis tagas kunagi inimese ellujäämise. Carl Sagan arvas, et selline omapära on kõikidel inimestel ja see võimaldab võimalikult väheste detailidega aru saada näojoontest halvas nähtavuses või kaugelt. Samas võimaldab ka seesama omadus näha erinevaid asju varjudes, valguse mustris jne. Inimaju üritab endale selgeks teha, mida inimene näeb ja üritab võõrast objekti/mustrit samastada juba mõne tuttava asjaga.

2009. aasta magnetentsefalograafia uuring leidis, et kui näidata inimestele neid pilte, millelt peaks inimesed ära tundma näod (aga mis on tegelikult muud asjad), siis hakkab inimese ajus tööle nägemisüksuse see osa, mis võimaldab nägusid ära tunda. Muud suvalised objektid sellist aktiivsust ei äratanud.

(Marsi nägu, pilveloomad jne).
Seega, kui sa ei ole päris kindel, mida sa nägid, siis tasuks mõelda ja analüüsida, mis see täpselt oli. Väga paljudel puhkudel on tegu pareidooliaga ehk maatriksistamisega.

5. Päikese ja kuu mõjud

Päikesetorm on põhimõtteliselt Päikesel toimunud plahvatuse või purske kiirguse jõudmine Maale. Kiiruse jõudmist Maale hoiab ära magnetväli. Magnetväli suunab kahjuliku kiirguse poolustele. Päikesetormide ajal tulenev kiirgus ioniseerib Maa atmosfääri ning magnetvälja tugevus võib hakata tugeva tormi puhul kõikuma. Samamoodi on tegu Maa magnetvälja tugevuse kõikumistega, kui Kuu tiirleb ümber Maa.
Vaimude uurijad on täheldanud päikesetormie ja Kuu tsüklite kõrgpunktides (täiskuu) ajal paranormaalsete nähtuste sagenemist. Inimesed näevad rohkem, inimesed tunnetavad rohkem. Samas võib Maa magnetvälja kõikumine „toita“ vaime ning neid on paremini näha. Kas tegu on inimese puhul Maa magnetvälja tugevuse kõikumisel tunnetuse suurenemisega või suudavad vaimud ennast paremini manifesteerida – seda ei ole veel täpsemalt uuritud.

 

6. Kemikaalid ja keskkond

Süsinikoksiidi (CO) mürgitus tekitab inimesel muutusi tujudes, halvemal juhul hallutsinatsioone ja ka surma.

Arvatakse veel ka, et kummituste nägemist põhjustavad mitmed puudused inimeste tunnetuses, mida saaks seletada ka normaalsete füüsikaliste nähtustega, nagu näiteks – kui muutub õhurõhk toas, siis see võib põhjustada uste sulgumist.

Õhurõhu ja temperatuuri muutumist suudavad inimesed küll tunnetada kuid tihtipeale ei suudeta leida nende allikat. Õhurõhu muutudes tajub inimene et õhkkond on muutunud, aga ta ei suuda tajuda miks ja millepärast. Tihtipeale loetakse selliseid imelikke tundmusi paranormaalseks. Temperatuuri järsku langemist ruumis, temperatuuri erinevus ühe ruumi kahes kohas – selliste asjade puhul arvatakse olevat tegemist vaimudega, kes üritavad ümbritsevast keskkonnast imeda n-ö energiat jahutades sellega ruumi. Tõsi võib see olla, kuid samas tuleks kontrollida võimalikke allikaid, mis võivad põhjustada temperatuuride muutuse. 

Üks asi veel, mis võib inimese tunnetustaju segamini ajada, eeskätt tasakaalutunnet: kui ruumis või mujal on ebatasane pind, kuigi nägemismeel ütleb, et pind on sile ja sirge, tekivad ajus aistingute vastuolud ning inimene tunneb, et tal käib pea ringi või ärevust jms.



PILDID JA VIDEOD

Piltide ja videote puhul tasub silmas pidada eelkõige just kahte asja – pareidooliat ja orbe.

Pareidoolia ehk maatriksistamine, sellest oli juttu juba eelnevalt isiklike kogemuste juures. Fotode ja videote puhul tuleb sisse veel üks tasand – nende puhul ei taju inimene, kui kaugel on mingisugune objekt teisest ning see võib pareidoolia palju lihtsamaks teha, kui see muidu on. Fotode puhul tuleb mängu veel ka objektiivi kvaliteet, suumimine ning erinevad takistused objektiivil. Kui on pilt halvasti suumitud, objektiivi kvaliteet halb või on midagi seal ees (näpujälg, karvad, tolm), siis teeb see pareidoolia veelgi lihtsamaks.

Orbid

Kõige levinumad pildid vaimudest on just orbidega seotud. Orbe saab tüüpide järgi jagada nelja klassi:

1. Tolmuosakesed.

Tihtipeale võib väiksemgi tolmuterake välgu käes moodustada väga ilusa valgusorbi, mida mõnedki inimesed võivad kutsuda ekoplasmaks või muuks selliseks. Tihtipeale öeldakse ka et „see orb on ainult sellel pildil, ühelgi teisel ei ole seda“. Tuleb arvestada seda, et võib-olla oligi selles ruumis ainult mõni tolmuosake, mis juhtus sellel hetkel kaamera ette ja oli õiges kohas ja õige nurga all, et peegeldada välku.
Tolmuosake on tavaliselt perfektse ringi kujuga, millel on muster n-ö taustamürana ning ei oma kindlat piiri. 

 

 Tolmuorbid

 

Vihmaorbid

2. Mustus objektiivil

Seda on palju lihtsam märgata ja sel vahet teha. Mustusel (ehk segaval objektil) on nurklikud piirjooned ning kujult võib see olla nii läbipaistev kui läbipaistmatu. Sarnaselt mustusega jäävad objektiivile ka vihmapiisad. Need loovad pildile väikeseid läbipaistmatuid täppe, mida võib väga kergesti segi ajada orbidega.

3. Objekti peegeldus.

Objektide peegeldust on palju lihtsam märgata – kui näiteks pildil on 2 orbi ning üks on natuke intensiivsem kui teine. Mõnikord valgus peegeldub mõnelt objektilt ning loob pildile erinevaid ringikujulisi efekte, mida kutsutakse läätse-efektideks. Need on kergesti eristatavad, kuna nad tunduvad keskenduma selle objekti ümber, millest see efekt tekib.

 

Peegeldus

4. Paranormaalne nähtus

Tavaliselt loetakse paranormaalseks orbiks sellist orbi, mis tundub ise valgust tekitavat. Tihti näeb see välja, nagu oleks pildile visatud pingpongipall. Sellise orbiga kaasnevad liikumisele sarnased efektid nagu udune rada selle järel. Tavaliselt on paranormaalsed orbid värvuselt külmas spektriskaalas. Kõik orbid, mis on soojas värviskaalas (punane, kollane, oranž), võivad olla tolmuorbid, mustus või mingisugune error. 

 

võimalik paranormaalne orb...

Lõpuks tsiteeriksin ühte lõiku wikipediast:

“Kui juba on idee olemas, et majas on kummitus, siis ei ole kummitamine enam objektiivne nähtus. Kui inimene arvab, et kummitab, siis see võib võtta hoopis omaette elu. Tavaliselt on nii, et paljusid kogemusi juhtub ainult ühe korra ning need ei kordu enam. Seda ei saa kummitamiseks nimetada.”